Jõudes iseendasse

Tekst: Tiiu Suvi · Fotod: Anna Meurer · Jumestus ja soeng: Liisa-Chrislin Saleh · Rõivad: Taavi Turk

Algselt ilmunud ajakirjas Anne & Stiil, juuli 2025

---

„Nüüd saan olla see, kes olen. Ma ei pea enam elama topeltelu!” ütleb somaatiline coach, taastava õiguse projektijuht justiits- ja digiministeeriumis ning spoken word artist Joelle Marcelle Antson (29), kes avalikkuse ees tuli transnaisena välja mullu sügisel.

„Kallid sõbrad, lubage mul end uuesti tutvustada,” kirjutas ta Facebookis 1. oktoobril 2024. „Minu nimi on Joelle Marcelle (she/her). Ma olen transnaine ja möödunud aastatel läbinud soolist üleminekut. Olen mitmes mõttes jätkuvalt sama inimene, kellena mind siiani tundnud olete, ainult autentsem, pehmem ja ilusam. /---/ Olen sellega, millest väike Joelle unistas, mille pärast teismeline Joelle enim häbi tundis ja mida noor täiskasvanud Joelle tunnistada kartis, lõpuks tänu oma coach’ide, sõprade ja kalli-kalli keha toetusele ühendust saanud.”

Tema näojooned ja hääl on tuntavalt mahedamad kui mõned aastad tagasi, juuksed on ta kasvatanud pikaks. Vahel kannab ta üsna julget jumestust, täna on meigivaba ja androgüünses rõivastuses, üleni mustas.

„Mõnikord räägitakse transinimestest kui „vales” kehas sündinutest ja mõnele transinimesele sobib see narratiiv, aga minu keha on hea ja tark,” ütleb Joelle, kelle loomupärane omadus on pöörata tähelepanu ja keskenduda meeldivale. „Mitte sellele, mida tahan parandada, vaid pigem sellele, mida igatsen oma ellu rohkem ja milliseid samme peaksin selleks astuma.” Rõhutab, et nagu mis tahes inimgrupp ei ole ka transinimesed monoliitne kooslus ning tema väljendab vaid oma mõtteid, millega teised ei pruugi nõustuda. Jagab oma lugu, sest tahab avatumalt toetada transinimesi ja nende lähedasi. „Olen ka neuroerinevv. Soolise ülemineku ja oma neuroerinevuse tundmaõppimine on kulgenud sarnaselt ja paralleelselt,” kinnitab Joelle.

Teistsugune tunne

Kolmikvennad Antsonid pälvisid tähelepanu juba mudilastena, veel rohkem aga teismelistena, kui nad tegid bändi ja tegelesid modellindusega.

„Olles mitmik, ei olnud poisiks olemine kunagi ainult isiklik identiteet. See oli alati kollektiivne,” lausub Joelle. „Meid nähti esmalt grupina, mitte indiviididena. Meediatähelepanu teravdas fookust välisele sarnasusele, kus oli hästi vähe ruumi olla kuidagi erinev, eriti soolises mõttes. Lapsena oli raske aru saada, et midagi on nagu valesti, sest mul puudus igasugune teadmine transinimestest. Aga mitte mina ei olnud vale, vaid viis, kuidas mind nähti.”

„Palvetasin, et ma oleksin tulevikus ilus pikkade blondide juustega naine.”

Joelle’i esimesed mälestused teistsugususest pärinevad lapsepõlvest. Ta oli siis umbes viieaastane. „Olin voodis teki all, nutsin, soovisin ja palvetasin, et ma oleksin tulevikus ilus pikkade blondide juustega naine,” meenutab ta. Kujutluspilti, mis jäigi teda külastama, surus ta armutult maha. Transinimestest ei teadnud ta toona muidugi midagi, esimest korda nägi neid sotsiaalmeedias vahest 10–15 aastat hiljem. Kuid tal polnud aimugi, et sooline üleminek on Eestis võimalik ja temalegi kättesaadav.

„Mul on tunne, et nii palju elu on jäänud elamata, sest olen pidanud end mahutama mingisse vormi. Sellega on kaasnenud palju depressiooni ja valu,” mõtiskleb ta. „Transinimeste suitsiidirisk on mitu korda suurem kui cis-soolistel inimestel. See ei tulene meie sooidentiteedist, vaid sellest, et kogeme nii palju sotsiaalset mittemõistmist ja hukkamõistu. Ka minus oli palju allasurutud tundeid ja sügavat häbi. Mõtlesin, et okei, ma võin naiste riideid kanda oma kodus, aga ei ole võimalik, et päriselt naisena välja tuleksin.”

Eneseleidmine kaugel kodust

Kohvikus tellib Joelle kõrges klaasis joogi American Hot Chocolate, vahukooretorni ja tipukirsiga. Kui otsida märgilisi kokkusattumusi, siis kohe leiabki: tema ümbersünd sai alguse 2016. aastal nimelt Ameerikas. „Tundsin vabadust hakata ennast rohkem avastama, alguses vaikselt ja aeglaselt. Olin ka suhtes, kus esimest korda oma tundeid jagasin, ning partner oli üsna toetav,” räägib Joelle. Ent suhe lõppes, ta kolis tagasi Eestisse, hinges virgunud vabadus haihtus. „Esimene seeme sai istutatud, aga äratundmisega koos tuli jälle hästi palju häbi ja ärevust,” sõnab ta. „Ma isegi blokkisin ühe USA sõbra, kes parasjagu muutis nime. Tundsin, et ma ei tohi näha teisi transinimesi, muidu ei tea, mis laeka endas avan…”

1. aastal siirdus Joelle uuesti USAsse magistriõppesse. Toda ajalõiku peab ta senise elu üheks parimaks. Õppis Nashville’is, mis iseenesest ei ole kõige eesrindlikum kant, küll oli seda tema ülikool, Vanderbilt Divinity School. Koolis oli väga suur LGBT-kogukond. Alles hiljem sai Joelle teada, et kui sa kursakaaslastele ei öelnud, et oled hetero, siis vaikimisi eeldati, et oled mingil moel kväär. Joelle ostis oma esimese seeliku, mida kandis koduseinte vahel, sõprade ees sellega veel välja ei tulnud. Tagantjärele on tal sellest kahju, kuna enamik tema lähedasemaid olid transinimesed, nad olnuks toetavad. „Aga ma ei aktsepteerinud, et olen naine. See oli minu jaoks täielik tabu!” tunnistab Joelle.

COVIDi laastusretke tagajärjel kaotas ta töö ja naasis taas Eestisse. 2021. aasta suve lõpus tuli ta kogemata välja tollase partneri ees. „See oli raske vestlus. Ta oli hästi mittetoetav. Ütles, et miks sa varem ei öelnud, ma poleks sinuga üldse suhtesse läinudki,” meenutab Joelle. Järgnenud poole aasta sees tuli ta välja USA sõprade jaoks. Tillukestesse ekraanikastikestesse pressitud online-vestlused kätkesid kummatigi avarust enese mõistmiseks ja mõtestamiseks. Need tunded võivad tähendada, et oled trans, aga ei pruugi, sõnasid teadjamad. Joelle selgitab: „Kui cis-heteronormatiivses maailmas oled sündinud peenisega, siis otsustatakse: sina oled mees, riietud mehelikult ja sulle meeldivad naised. Aga sooline eneseväljendus võib olla ka niisugune, et riietud väga naiselikult, kuid mõtestad ennast ikka mehena. Või oled naine ja riietud mehelikult. Siin tuleb teha vahet sellistel terminitel nagu sooline eneseväljendus, sooline identiteet ja seksuaalne orientatsioon.”

Kutsu mind minu nimega

Pereliikmete puhul vestles Joelle igaühega eraldi. „Mu kõige suurem hirm oli, kuidas pere reageerib. Just mitmikuks olemine oli suurim takistus ja põhjus, miks läks nii kaua aega, enne kui suutsin endale tunnistada, et olen naine,” räägib ta. „Olin terve elu muretsenud, kui raske on see pere jaoks — ja samas ikkagi šokeeritud, kui raske see mõnele pereliikmele oli. Võib-olla isegi mitte niivõrd esimesed vestlused, vaid aeg, mis neile järgnes. Paar aastat olid keerulised, ja et oleks lihtsam, siis mõne pereliikmega vähendasin suhtlust üsna tugevalt.”

„Kahjuks on enamiku transinimeste jaoks peresuhted väga keerulised.”

Siinkohal paneb Joelle inimestele südamele: kui su lähedane tuleb välja transsoolisuse, seksuaalse orientatsiooni või tegelikult ükskõik missuguse teemaga, siis — mis iganes tundeid see tekitab, don’t make it about yourself! „Ära aseta oma tundeid olukorra keskmesse ega tõsta end esikohale. Ära sea tema sõnu kahtluse alla, kui ka tema jutt ei ole selline, nagu võib-olla oled kuulnud: et tuleb kindlasti olla vales kehas sündinud,” ütleb Joelle. „Ole avatud. On okei küsida ja teha vigu, keegi ei pea kohe oskama kasutada õigeid sõnu. Minu jaoks on olulisim näha, et inimene püüab. Kui keegi ütleb, et aktsepteerib mind, aga tegudes ei muutu midagi, siis see armastus ei jõua minuni — sest armastus on tegu, mitte ainult tunne. Mul ei ole väga vahet, mida inimesed minust mõtlevad. Kuid soovin, et nad austaksid mind piisavalt ning kasutaksid õiget nime ja soolisi (ase)sõnu.”

Joelle Marcelle’i nimes jäävad hääldamata viimased e-d ja rõhk liigub viimasele silbile. Transinimese kutsumine vale, tavaliselt sünnil antud nimega (deadnaming), kui see toimub tahtlikult ja/või korduvalt, on haavav. Meenuta, kuidas sa ennast tundsid, kui keegi ütles nimme su nime valesti?

Vabanenud energia

Transinimese väljatulek ja järgnev aeg võib tema lähedastele tähendada suurt muutust. Mõnikord koguni leina, millega toimetulek võtab aega. „Samas, kui su pereliige on lõpuks julgenud välja tulla ja tunneb end elusamana kui kunagi varem, siis sinu leinast kuulmine teeb talle väga haiget,” sõnab Joelle. „Ära tuleta talle meelde, kui raske on sinu jaoks tema rõõm. Sinu tunded on okeid, aga nendele saad toetust mitte temalt, vaid näiteks transinimeste lähedaste tugigrupist.”

Nüüdseks on tema suhted pereliikmetega paremad, mõnega on need enamiku aega olnud toetavad. On olnud armsaid hetki: õde ja vend on temast foto-shoot’e teinud, isa aitas hormoonidega alustamise peo ettevalmistustega ning ema helistas väljatulemise õhtul, et uurida, kuidas läks. Kuid kahjuks on enamiku transinimeste jaoks peresuhted väga keerulised.

Südamlikku toetust kohtas Joelle eneselegi ootamatult üllatuslikest allikatest, näiteks paarilt töökaaslaselt, kellega ta seni vaevu oli kokku puutunud, samuti pooltuttavatelt sotsiaalmeedias. Ta oli äärmiselt liigutatud. Eks laekus ka „vaimuhaige värdjas, kao Rootsi” laadi vohavat vihakõnet, kuid mõnele kommentaarile vastates leidis Joelle kõigest hoolimata positiivse noodi, nentides, et säärase vihkamispagasiga elada on kindlasti väsitav.

„Kui olin sotsiaalmeedias ja töö juures välja tulnud, siis see muutus kuidagi nii normaalseks osaks elust,” rõõmustab Joelle. „Ma ei peagi rohkem varjama ega elama topeltelu! Vabanes tohutu energia. Nüüd saan olla see, kes ma olen. Kaalub üles kõik hetked, kus keegi ütleb midagi solvavat.”

Kaks aastat ootamist

Veidike väsitav on küll vastata kogu aeg samadele küsimustele, tunnistab Joelle, mööndes, et inimeste teadmised transteemadel ongi hõredakesed. Teda hämmastas, et mõnigi kord näitasid ignorantsi üles ka meditsiinitöötajad. „Arst võiks usaldada minu kogemust, aga ta ei peaks eeldama, et hakkan teda harima transmeditsiini alal ja nõustama soolise ülemineku vallas,” märgib Joelle. „Kahjuks on meil selline süsteem, et komisjon otsustab, kas inimene saab alustada hormoonasendusraviga ja muuta juriidilist sugu. Järjekord on väga pikk, praegu üle kolme aasta. Minul läks vähem, „ainult” kaks.”

Esimene kohtumine komisjoniga, saamaks luba hormoonide kasutamiseks, tekitas temas palju ärevust. Teine kord, juriidilise soo muutmiseks, oli pigem formaalsus, mida Joelle kirjeldab täitsa toreda kogemusena. Komisjoni liikmed küsisid, kuidas tal on läinud ja kuidas ta muutustega rahule jääb. „Kuna olen spoken word artist ja suure verbaalse võimekusega, oskan oma mõtteid hästi sõnastada,” ütleb Joelle. „Aga tean, et paljude jaoks on komisjonis käimine väga raske, sest seal oodatakse kindlat narratiivi. Eriti kui oled mittebinaarne — neile hormoonraviga alustamist ei võimaldata. Soovin, et inimesele antaks info, millised on kasud ja riskid ning ta saaks spetsialistide toega teha otsuse, mis tema elu kõige paremini toetab. Transinimeste soolise ülemineku puhul on kahetsuse määr üliväike, vähem kui 1%, ja peamiselt sellepärast, et see on sotsiaalselt nii raske. Muude operatsioonide puhul oleks nii väike protsent meditsiiniline ime!”

Mitte üksnes „see” opp

Inimesed, kes on teatud olukorrast mõjutatud, oskavad leida ka parima asjasse puutuva lahenduse, on Joelle veendunud. „Nothing about us without us ehk midagi meie suhtes ei peaks tehtama meieta,” ütleb ta. Transsooliste inimeste veebikülg, mis hõlmab põhjalikku sõnastikku ja meediajuhendit, on nende endi välja töötatud. Muuseas saab sealt teada, et stigmatiseeriva soovahetusoperatsiooni asemel kasutatakse nüüd terminit sooline üleminek. „Me ei vaheta ennast ühest teiseks, vaid tunnustame seda, kes oleme. Sünnil määratud sugu on meile antud teiste poolt, aga kui see ei ole sooidentiteediga kooskõlas, siis on ju paki peale pandud vale silt!” toob Joelle tabava võrdluse.

„Naisena on üldiselt kallim elada, eriti siis, kui pead kaotatud aja tasa tegema!”

„Üldiselt transinimesed ei soovi, et üheski vestluses oleks põhifookuses küsimused suguelundite kohta, sest tihti esimese asjana küsitakse: kas sa tahad siis seda operatsiooni teha?” räägib Joelle. „Aga kui sa küsid rahaliste väljaaminekute kohta, siis võin jagada, et need on suured juba siis, kui tahad välja vahetada kogu garderoobi, teha juukseid, küüsi, laserkarvaeemaldust, osta meigivahendeid. Naisena on üldiselt kallim elada, eriti siis, kui pead kaotatud aja tasa tegema! Hormoonide peale kulub umbes 50 eurot kuus, lisaks arstivisiidid, endokrinoloogi juures käin regulaarselt kontrollis. Operatsioonide puhul ma väga täpselt summasid ei tea, need võivad ulatuda kümnete tuhandeteni, kui räägime genitaalide, rindade või näoga seotud oppidest. Eks väljaaminekute suurus sõltu inimese vajadustest ja võimalustest. Kahjuks pole Eestis kättesaadavad puberteediblokkerid, mis vähendaks suurel määral transinimeste vajadust kulukate ja keeruliste operatsioonide järele.”

Joelle soovis, et tema välised muutused ei oleks ilmsed enne, kui ta on välja tulnud. Seetõttu alustas ta hormoonraviga tasapisi. „Esimestel nädalatel tundsin, kuidas huuled suurenevad. Pehmemaks ei muutunud ainult mu keha, juuksed ja nahk, vaid ka emotsioonid ja maailmatunnetus. Tundsin, et asjad ei käi nii äkiliselt kui testosteroonil,” muigab ta.

„Romantilises mõttes, mida rohkem olen saanud kontakti oma sooga, seda lihtsam on mul olnud aktsepteerida oma seksuaalset orientatsiooni,” tähendab Joelle, kes praegu on vallaline. „Mul oli endale vist isegi raskem tunnistada, et mulle meeldivad ka mehed, kui seda, et olen naine. Enamasti sebivad transnaisi ikkagi heteromehed, aga paljud seda ei tunnista, sest kardavad: äkki olen siis gei? On tavaline, et saades teada, et olen transnaine, hakatakse oma meeldimist eitama. Või tahetakse kuskil salaja kokku saada, mitte kohtuda avalikus ruumis.”

Nagu ise soovid

Joelle tahab senisest veelgi enam pühenduda coaching’ule ning pakkuda toetust mitte vaid transinimestele, vaid ka nende lähedastele ja neuroerinevatele inimestele. „Cis-inimestel võib olla raske mõista, kui keegi tahab sooliselt üle minna,” tähendab ta. „Aga kui sina tead, milline on su sooline identiteet ja eneseväljendus, siis samamoodi tean seda mina. See arusaamine võiks olla sild meie vahel. Transinimeste olemasolu raputab raame, kus ollakse tugevalt kinni, à la kui sind määratakse sünnil poisiks, on sul lubatud tunda kaht tunnet, viha ja iha, aga mitte nutta; mängida võid autodega, aga mitte nukkudega; kanda võid pükse, aga mitte kleite. See on sotsiaalselt loodud arusaam, mida mõista võib ühelt poolt olla hirmutav, teisalt vabastav.”

Joelle paneb telefonis mängima hümniliku loo „Every Body”, mille kirjutas mõned aastad tagasi. Küsib, kas peaks selle uuesti salvestama praeguse häälega, sest varem ta teadlikult muutis oma häält madalamaks. Tundub aga ausam jätta, nagu on.

„Kõigil on õigus kuulata oma keha sõnumeid, mis tähendab nii rõõmu ja eufooriat kui ka ebamugavust ja düsfooriat. Mõlemad aitavad sind jõuda selleni, mis paneb sind tundma elusana,” räägib Joelle. Esimest korda meigituna peeglist enesele otsa vaadates tundis ta kehas ülevoolavat rõõmu ja levivat soojust. „Nagu pärast pikka eemalolekut koju jõudes,” tõdeb ta.

„Tahan öelda transinimestele: maailm on palju ilusam, sest sina oled siin! Ja ainult sina tead, kuidas su teekond kulgeb. Võta nii palju aega, kui vajad. Leia enda ümber inimesi, kellega koos su keha saab lõdvestuda ega pea end peitma. Kindlasti ei pea sa püüdma olla cis-mees või -naine. Sinu võimalus on luua oma versioon mehelikkusest, naiselikkusest või mõelda üldse kahesuse kastist välja. Saame olla täpselt sellised, nagu on meile kõige õigem.”

---

Mõisted

• Sooline identiteet ehk sooidentiteet tähistab inimese tunnetuslikku sugu ehk seda, kuidas inimene oma soolist olemist kogeb, tunnetab ja mõtestab. Sooline identiteet võib, kuid ei pruugi kattuda sooga, mis talle sünnil määratud. Inimese soolist identiteeti ei saa eeldada tema välimusest, häälest, žestidest ega käitumisest.
• Sooline eneseväljendus on see, kuidas inimene väljendab oma sugu, nt riietuse, kehakeele, sotsiaalse käitumise jne kaudu. Kuna sooline eneseväljendus on mitmekesisem kui vaid jaotus mehelik/naiselik ning inimese sooline identiteet ei pruugi selle kaksikjaotusega ühtida, ei saa otsustada kellegi soolise identiteedi üle, tuginedes tema välimusele.
• Seksuaalne orientatsioon tähistab inimese võimet tunda kiindumust, samuti romantilist ja seksuaalset külgetõmmet ning soovi või soovimatust luua intiimseid ja seksuaalseid suhteid endaga samast või erinevast soost inimesega, rohkem kui ühest soost inimesega või inimesega olenemata tema soost.

Põhimõisted

• Sünnil määratud sugu (AGAB) viitab inimesele enne sündi, sünnihetkel või pärast sündi määratud soole, milleks Eestis on kas mees või naine. Soo määramine sünnil toimub enamasti väliste sootunnuste põhjal, mis määrab ära nii inimese juriidilise soo kui ka selle, kuidas teda kasvatatakse. Sünnil määratud sugu ei pruugi vastata inimese sisemistele või sünnil avaldumata sootunnustele ega sellele, kuidas inimene end hiljem ise sooliselt määratleb.
• Paiksooline ehk cis-sooline on inimene, kelle sooline identiteet ei erine talle sünnil määratud soost. Paiksoolised inimesed võivad olla kas mehe või naise soolise identiteediga.
• Mittebinaarsus on katussõna, mis tähistab kõiki soolisi identiteete, mis jäävad väljapoole kaksikjaotuse sookategooriaid mees ja naine. Seejuures võivad mittebinaarsed inimesed identifitseerida end mitme sooga (mitmiksooline), mitte ühegi sooga (asooline) ja voolava ehk ajas muutuva sooga (vulasooline).
• Sookväär tähistab jõulist vastandumist sootunnetuse või soolise eneseväljenduse ühiskondlikele normidele.
• Transsooline inimene ehk transinimene on inimene, kelle sooline identiteet erineb talle sünnil määratud soost. Transsooline ei ole soolise identiteedi kategooria, vaid termin, mis kirjeldab soolise identiteedi ja sünnil määratud soo suhet. Soolise identiteedi ja sünnil määratud soo erinevus ei ole terviseseisund, olgugi et paljud transinimesed võivad seoses soolise üleminekuga soovida või vajada tervishoiuteenuseid.
• Sooline üleminek on protsess, mille käigus transsooline inimene hakkab elama vastavalt oma tunnetuslikule soole. Sooline üleminek võib, kuid ei pruugi sisaldada tunnetuslikke või psühholoogilisi muutusi, sotsiaalseid muutusi (nimi, soolisustatud asesõnad, riietus), kehalisi muutusi (füüsiline trenn ja tervishoiuteenused) ja juriidilisi muutusi (nimi, isikukood, juriidiline sootähis). Erinevalt „soovahetusest”, mida peetakse tänapäeval stigmatiseerivaks ja patologiseerivaks sõnaks, ei viita sooline üleminek ühelegi konkreetsele tegevusele või sündmusele, vaid määramatutele tegevustele ja kestvustele.

Allikas: transinimesed.ee