survivor series #1: miks enesetapust rääkimine on raske ja mida see ütleb meie võime kohta valu hoida

content warning: see postitus puudutab suitsiidimõtteid, depressiooni ja vaimse tervise väljakutseid. kui see tundub sulle praegu raske või päästikustav, palun lahku sellelt lehelt või võta ühendust tugiisiku või vaimse tervise spetsialistiga.

postitus on peegeldus reaktsioonidele ja sõnumitele, mida olen saanud oma postitustele, kus jagan oma suitsiidimõtetest ja sellest, mis aitab mul edasi minna:

video #1: kuidas elus püsimisega läheb?
video #2: kuidas ma tulen tagasi endasse?
video #3: mis aitab mul elus püsida…

krooniliselt suitsidaalsena kapist välja tulemine

suitsiidist veebis rääkimine on raske. mitte ainult tsensuuri, internaliseeritud häbi või valestimõistmise hirmu tõttu. see on väljakutsuv, sest rääkides kroonilisest suitsidaalsusest, põrkume paratamatult kokku sellega, kui vähe on meie ühiskonnas võimet hoida sügavaid inimlikke kannatusi ja seista silmitsi omaenda surelikkusega.

alates sellest, kui hakkasin mõne nädala eest avalikult jagama oma suhet suitsiidimõtetega, olen saanud tohutult toetavaid sõnumeid ja tänukirju. kaalusin kaua, kas tulla “suitsidaalsena kapist välja” või mitte. maailmas, mis kohtleb vaimse tervise väljakutsetest rääkimist nõrkusena, on meie raskuste väljendamine sageli vastuvõetav vaid siis, kui see on pakendatud lihtsatesse lugudesse. need narratiivid on tavaliselt juhtunud minevikus ja neile järgneb täielik tervenemine. tundub riskantne protsessida neid raskeid mõtteid reaalajas ja tunnistada, et minu suitsiidimõtted on korduv ja krooniline kaaslane.

ometi on nii paljud teisedki ellujääjad võtnud ühendust ja tänanud mind sellest avalikult rääkimise eest. nad on jaganud, kui isoleeriv on nende mõtetega elada ja, mis veel hullem, kui väsitavad on inimeste reaktsioonid, kui nad lõpuks püüavad abi otsida. nii raske on leida inimesi, kellel on tegelikult suutlikkust hoida meid meie sügavaimas valus ilma vajaduseta seda parandada või ära joosta.

kui keegi jagab, et tal on suitsiidimõtted, on kuulajad sageli šokeeritud—ja täiesti arusaadavalt, sest see on üks raskemaid teemasid. kahjuks toimub sel hetkel dünaamikas nihe. selle asemel, et hoida ruumi inimesele, kes jagab oma raskust, liigub vestluse fookus tahtmatult kuulaja enda šokile, ärevusele või vajadusele kannatavat inimest aidata.

seetõttu pole “kapist välja tulemine” lihtsalt tore sõnamäng, vaid üllatavalt sobiv paralleel. oma suitsidaalsusest avalikult rääkimine tundub väga sarnane biseksuaalse transnaisena või neuroerineva inimesena välja tulemisele. ma usun, et olen ainus, kes neid asju kogeb ja tunnen ebakindlus selles osas, kuidas seda vastu võetakse. ja inimeste reaktsioonid on sageli sarnased muutuses, et kes keda hoiab. need reaktsioonid väljenduvad kas teema või meie kogetud reaalsuse tühistamises (“sa oled lihtsalt segaduses”), teise inimese üleliigses hoidmises või küsimata soovituste andmises (“kas sa oled proovinud ____?”). kuigi see võiks olemata olla, on positiivne see, et mul on kapist välja tulemisega juba palju praktikat ning tean nüüd, kuidas hoida oma piire ja väljendada oma vajadusi selgelt. kui inimesed annavad küsimata nõu, ütlen: “aitäh, see pole see, mida ma praegu vajan.”

kas sa oleksid huvitatud blogipostitusest “mida teha ja mida mitte teha suitsidaalse inimese toetamisel”? protsessides enda tundeid ja teiste ellujäänute kogemustest õppides näen, et võiksin midagi sellist kokku panna.

mitmekordse marginaliseerituse kahju

hiliselt diagnoositud autisti ja ATH-kana ning transnaisena, kes kasvas üles identse kolmikuna, on minu suhe identiteedi, kuuluvuse ja oma kehaga olnud alati kompleksne. süsteemses rõhumises, soolises üleminekus ja neurotüüpsetes ootustes navigeerimine tähendab, et mu närvisüsteem on veetnud aastaid kõrge pinge seisundis, maskeerides või läbipõlemisest taastudes. üks klient vihjas hiljuti oma suitsiidimõtetele ning suurema usalduse loomise viisina avasin ma omaenda raskusi. ta vastas üsna muuseas: “noh, kas pole mitte kõik, kes on trans ja neuroerinev?” see ei tundunud tühistavana, vaid tõstis esile mitmekordselt marginaliseeritud inimeste sünget reaalsust ja süsteemse kahju laastavat mõju.

alati, kui saan sõbraga kokku ja ta küsib “kuidas sul läinud on?”, alustan ütlemisega: “oh, on olnud väljakutseterohke viimane paar kuud või aasta…” aga siis peatan end ja parandan: “viimased paar aastat…” aga tõtt-öelda on elu alati olnud raske ja ma ei mäleta aega, mil ma poleks tundnud, et olen ellujäämisrežiimil. viimased paar aastat on olnud väljakutseterohked korteriprobleemide ja juriidiliste katsumuste, läbipõlemise ja töö kaotamise tõttu, kuid see oli raske juba enne seda. olgu see siis minu soolise ülemineku ja välja tulemise tõttu minu kahekümnendate eluaastate keskel või lihtsalt üldise finantsärevus ja suhete väljakutsete tõttu. elu on alati tundunud liiga palju, et sellega toime tulla. nii kaua kui mäletan, on depressioon ja suitsiidimõtted olnud mu sõbrad. kui teistel lastel olid kujuteldavad sõbrad, siis need kaks ebatavalist tüüpi olid minu sõbrad. väikesest peale olen sageli kujutanud ette oma surma või et minuga juhtuks midagi halba, et ma tunneks end lõpuks nähtuna. kuigi on olnud paremaid aegu, mil nad ei külasta mind nii sageli, on nad alati olnud vaid ühe kõne kaugusel. nad on mu plaan Z, kui miski muu ei tööta.

mõned heatahtlikud inimesed, kes on vaadanud mu viimaseid videoid ja postitusi, on kirjeldanud neid kui “kurbi”. aga minu jaoks need pole kurvad. mu jaoks on selge erinevus toortest ja lootusetutest mõtetest jagamisel reaalajas kriisi hetkel ning taipamiste jagamisel, mille olen läbi töötanud, kehastanud ja tähenduse leidnud. kuigi ma võitlen endiselt nende tunnete ja mõtetega, teen ma neist jagamist rohkem integreeritud kohast. teema raskust arvestades tunduvad need videod mu jaoks kerged, maandavad ja isegi rõõmsad.

somaatiline teadlikkus ja meie reaktsioonide mõju

somaatikas on üks peamisi aspekte somaatiline teadlikkus—võime märgata hetkest hetkesse seda, mis toimub meie kehades ja keskkonnas. see on võime tunda ja tajuda ning seejärel tegutseda oma tunnetest informeeritult, et täita oma vajadusi. olles tunnistajaks kellegi teise sügavale valule või reaalsusele, mis on niivõrd stigmatiseeritud, on loogiline, et meie enda närvisüsteem reageerib automaatselt. soovides lõpetada teise inimese kannatusi, nõjatub meie keha ettepoole ja meie meel tormab pakkuma lahendusi, et leevendada meie enda ebamugavust.

ma ei too seda välja selleks, et öelda, et inimesed ei peaks oma tundeid tundma. pigem on see kutse kasvatada somaatilist teadlikkust, suurendada meie võimet hoida kannatusi ja saada teadlikumaks oma reaktsioonide valikul:

märka, mis üles kerkib: kui lähedane avab sulle raskeid katsumusi või tuleb sulle välja oma suitsidaalsusega (või mis tahes muu identiteediga), mis juhtub sinu kehas? kas tunned paanikat, süüd või tungi seda parandada?
ole oma väljenduses valikus: tee paus, loo ühendus maapinnaga ja märka, mille eest püüab sinu tunnete jagamine hoolitseda. kas see on sinu enda ebamugavustunne või nende valu? küsi, kas oma kriisist jagaval inimesel on ressurssi kanda sel hetkel sinu emotsionaalset reaktsiooni.

kui reageerime instinktiivselt hirmu ja meeleheitega, anname jagavale inimesele tahtmatult signaali: “sinu valu on minu jaoks liiga raske.” aja jooksul õpetab see krooniliselt haigeid, puudega või suitsidaalseid inimesi isoleeruma ja oma kannatusi vaigistama, lihtsalt selleks, et kaitsta enda ümber olevaid inimesi. ma kujutan ette, et sinu soov aidata on siiras. kahjuks paneb see meid sageli tundma veelgi vähem toetatuna.

aus öeldes, mitte miski minu kogetud reaalsuses pole üleöö muutunud. olen elanud nende mõtete ja tunnetega nii kaua kui mäletan. ainus, mis on muutunud, on see, et sa tead sellest nüüd.

luues ruume, kus kõik (meie osad) saavad kuuluda

ma jagan neid mõtteid, sest viis, kuidas me sügavast inimlikust valust räägime, on oluline. kui tahame luua kogukondi, suhteid ja ruume, mis tegelikult toetavad vaimset tervist, isegi selle kõige valusamates, stigmatiseeritumates ja “tumedamates” vormides, peame laiendama oma kollektiivset võimet jääda kohale sellega, mis on.

tervenemine ei ole lihtne lugu, mida hoolikalt toimetame, lõigates välja oma elu rasked osad. tõeline tervenemine on meie kollektiivse võime ja enese-kaastunde kasvatamine, et olla kohal kogu oma inimlikkuse spektriga ilma kõrvale pööramata või päästma tormamata. mida rohkem suudame hoida kõiki osi iseendas, seda rohkem suudame neid hoida teistes.

palun tea, et seni, kuni ma neist teemadest räägin ega isoleeri end, läheb mul piisavalt hästi. olen siin, tundes uudishimu elu (ja surma) suhtes, üks väike samm korraga.

jätan sulle mõned peegeldused.

mis kerkib sinu kehas üles, kui lähedased jagavad sinuga raskeid teemasid?
kuidas saaad toetada enda suutlikkust, et tõeliselt hoida neile ruumi?
milliseid osi iseendas on sul raske taluda ja kuidas võiks selle kasvatamine muuta su suhteid?

mu sõpradele, kes on ka suitsidaalsed: aitäh, et olete mind usaldanud oma valuga. oma raskustest jagamise läbi olete loonud mulle ruumi teha seda sama.
ja kõikidele ellujääjatele: aitäh, et oled jäänud veel ühe päeva. hoole, uudishimu ja kompleksusega,
Joelle Marcelle 🖤✨️

oled valmis uurima, kuidas somaatiline coaching saab toetada sinu suutlikkust?

kroonilises depressioonis, suitsiidimõtetes või läbipõlemises navigeerimine ei ole miski, mida pead üksi tegema. kui otsid mitte hukkamõistvat ruumi, kus kõiki sinu osi—sealhulgas sinu raskeimaid mõtteid, kroonilist valu ja maskeerimata identiteeti—hoitakse hoolivuse ja uudishimuga, kutsun sind endaga ühendust võtma.

broneeri minuga tasuta kõne, et uurida, kuidas 1:1 somaatiline coaching ja kehatöö saavad aidata sul töödelda sügavat valu ja leida väikeseid, tähendusrikkaid viise iseenda juurde tagasi jõudmiseks.